Mis on valuutakomitee?

Algselt kaugemaid koloniaalvaldusi emamaa rahasüsteemiga ühendanud valuutakomiteed on tänaseks mitmeti modifitseerituna edukalt kasutusel paljude riikide ja piirkondade rahapoliitika alusena. Ülemaailmne finantsintegratsioon ja tehnoloogia areng on toetanud mitte-suurriikide jaoks iseseisvast rahapoliitikast paremate alternatiivide kasutamist hinnastabiilsuse kindlustamisel. Eestis on valuutakomiteed kasutatud alates 1992. aastast.

Valuutakomitee põhimõtteile tuginev rahapoliitika on kõige otsesem ja läbipaistvam võimalus kohaliku valuuta sidumiseke rahapoliitiliselt domineeriva riigi valuutaga. Kuigi teoreetilises plaanis on valuutakomiteedele ette heidetud liigset jäikust võrreldes isegi n-ö tavapärase seotud vahetuskursiga rahapoliitikaga, viitavad nii Eesti kui ka mitme muu valuutakomiteed kasutava riigi kogemused sellele, et teatud institutsionaalsetel eeldustel suudetakse usaldusväärsust ohverdamata olla finantssüsteemi riskide juhtimisel piisavalt paindlikud. Veel enam, uusim ajalugu näitab, et nii majanduse arengu toetamise kui ka finantskriiside vältimisega on valuutakomiteele tugineva rahapoliitikaga riigid isegi suhteliselt edukamalt toime tulnud kui teistsuguse rahasüsteemiga riigid.

Vaatamata tänapäevaste valuutakomitee süsteemide suhtelisele mitmekesisusele, iseloomustab neid enamasti kolm ühisjoont:

1. ankurvaluuta suhtes fikseeritud vahetuskurss;
2. valuutakomitee kohustused - sularaha ja hoiused - on täielikult kaetud intressi kandvate ja kõrgekvaliteediliste välisvaluutareservidega;
3. valuuta on täielikult konverteeritav nii jooksev- kui ka kapitalikonto tehinguteks.

Eesti seaduste kohaselt on krooni vahetuskurss fikseeritud euro (varem Saksa marga) suhtes ning kehtib reegel, et kogu Eesti Panga emiteeritud raha peab olema tagatud välisvaluutareservidega. Eesti valuutakomitee ei ole eraldiseisev institutsioon, vaid funktsioneerib osana keskpanga tegevusest. Seega peavad olema välisvaluutareservidega tagatud mitte ainult baasraha, vaid kõik Eesti Panga kohustused ning antud garantiid.

Rahapoliitika operatsioonide teostamisel on tänapäevaste valuutakomiteede raames võimalikud erinevad lähenemisviisid. Üldiselt püüavad keskpangad rahapoliitika instrumentidega mõjutada lühiajaliste intresside kujunemist pankadevahelisel rahaturul, mis omakorda peaksid viima mõne valitud vahe-eesmärgi (vahetuskurss (ühe valuuta hind väljendatuna teises valuutas), rahamass (riigi majanduses ringleva raha hulk), pikaajalised intressid) või otse rahapoliitika lõppeesmärgi - hinnastabiilsuse - saavutamisele. Eelkõige vahetuskursi stabiilsust eesmärgiks seadvad keskpangad kasutavad oma rahapoliitikas aeg-ajalt ka otseseid sekkumisi valuutaturul, saavutamaks sobivat vahetuskurssi intressistabiilsust säilitades.

Ka tänapäevaste valuutakomiteede puhul võib lähenemine olla erinev. Näiteks Eesti Pank kasutab vahetuskursi hoidmiseks otsest osalemist valuutaturul, mis praktiliselt välistab n-ö tehnilised kursihälbed ega sea eeltingimusi kohaliku rahaturu arengutaseme ja sügavuse suhtes. Valuutakomiteega vaid sularaha vahetatavust tagavas Hong Kongis toimub vahetuskursi tasakaalustamine seevastu põhiliselt läbi intressiarbitraaži (intressivahede ärakasutamise). Siiski kasutati viimaste finantskorratuste ajal ka Hong Kongi dollari kaitseks edukalt keskpanga sekkumist valuutaturul, kuna ülikõrgeks tõusnud intressitase hakkas üha enam ohustama investorite ja äripartnerite usku kohalike ettevõtete elujõusse.