Viimasel kahel aastal on Eesti
majandus elanud väga madala inflatsiooni tingimustes. 1999.a. suvel, kui majanduse
langusfaas läbitud, oli oodata inflatsiooni kiirenemist. Tegelikkuses leidis
see aset prognoositust mõnevõrra hiljem.
Märkimisväärselt hakkas tarbijahindade kasv kiirenema käesoleva aasta suvest.
Suures osas olid selle taga välismaised hinnasurved, kuigi oma rolli mängis
ka majanduskasvu taastumine. Kõrgema inflatsiooni perioodi kogeb praegu kogu
maailm - septembris oli eurotsooni riikide aastane inflatsioon viimase 6 aasta
kõrgeim.
Ka oktoobri THI kasv on kooskõlas inflatsiooni oodatud ajutise kiirenemisega.
Kui I poolaasta jooksul ulatus THI keskmine kasv 3,1%ni, siis septembris oli
tarbijakorv keskmiselt 4,7% ning oktoobris 5,4% kallim kui aasta tagasi. Hinnakasvu
kiirenemisele viitasid juba varem kütusehindade kõrgseis, transpordifirmade
hinnatõstmised ja telefonitariifide muutmine. Ka leiab traditsiooniliselt oktoobris
aset toidukaupade sesoonne kallinemine. Mõneti üllatav oli üksnes alkohoolsete
jookide ja tubakatoodete kiirenenud hinnakasv.
Arvestades välissurvete jätkumist, s.h. naftahindade taset, on selleks sügiseks-talveks
oodata jätkuvat hinnakasvusurvet, mis peaks tänavuse aasta keskmise THI kasvu
viima nelja protsendini. Lisades ka planeeritavad administratiivsed aktsioonid
nagu näiteks elektri hinna tõusu, võib prognoosida, et 2001. aasta hinnakasv
ei ole 2000.a. omast madalam. Samas ei ole see midagi ebatavalist. Peamine Eesti
hinnaarengut mõjutav tegur oli ja on hindade ühildumise protsess, mille trendist
allpool ja ülalpool olemise perioodid on ajutised. Ka majandusagendid ei tohiks
end mõnevõrra kõrgemast inflatsioonist mõjutada lasta. Näiteks palgakasvu
taga saab ikkagi olla vaid tootlikkuse suurenemine.
Lisamaterjali hinnaindeksite
kohta.
