Eesti Pank / Bank of Estonia

Avaleht » Euroopa Liit / euro » Euroopa Liit
 
Tühik

EUROOPA LIIDU POLIITIKA

Järgnevalt on käsitletud lühidalt Eesti Panga igapäevatööga tihedamalt seotud tegevussuundi: siseturgu ja majanduspoliitika koordineerimist.

Siseturg

Ühtne turg on ELi peamine majanduslik aluspõhimõte, mis pärineb juba 1958. aasta Euroopa Majandusühenduse asutamislepingust. Siseturg koosneb nn neljast vabadusest: kaupade, teenuste, isikute ja kapitali vabast liikumisest. Vaid kõigi nelja vabaduse olemasolul on võimalik ressursside efektiivne jaotus ja seega soodsate tingimuste loomine majandusarenguks.

Teenuste vaba liikumise alla kuuluvad ka finantsteenused, mille osas toimub siseturu praktilise toimimise täiustamiseks finantsteenuste tegevusplaani (Financial Services Action Plan, FSAP) elluviimine. Tegevusplaan sisaldab nii seadusandlikke kui ka muid meetmeid.

Majanduspoliitika koordineerimine

ELi majanduspoliitika koordineerimine põhineb suuresti nn pehmete meetodite kasutamisel. See tähendab, et seadusandlik raamistik on väike ning pigem kasutatakse info- ja kogemuste vahetust, peetakse arutelusid meetmete rakendamise üle teistes liikmesriikides, viiakse läbi hindamismissioone (peer review) jms.

Majanduspoliitika koordineerimisraamistiku võib jaotada kaheks:

  Euroopa Komisjonist alguse saavad: majanduspoliitilised üldsuunised, tööhõivesuunised, ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlemine;
  Liikmesriikide raportitest alguse saavad: stabiilsus- ja konvergentsiprogrammid, Cardiffi protsess.

ELi majanduspoliitika kujundamise keskne dokument on majanduspoliitika üldsuunised (Broad Economic Policy Guidelines, BEPG). Tegemist on pikaajalisema strateegiadokumendiga, mis vaadatakse iga kolme aasta tagant põhjalikult üle. See sisaldab ühtseid soovitusi, aga käsitleb ka igat liikmesriiki eraldi.

  Luksemburgi protsessi raames analüüsitakse tööhõivepoliitikat ja täpsustakse BEPGs toodud tööhõivealaseid küsimusi ning see on ajaliselt BEPGga samas tsüklis.
  Cardiffi protsess tegeleb toote- ja kapitaliturgude struktuuriküsimustega.
  Kölni protsess e makromajanduslik dialoog hõlmab palgaarengu arutelu majandusolukorra kontekstis.

2000. aasta märtsis algatas EL Lissabonis protsessi, mille eesmärk on muuta liit aastaks 2010 maailma kõige dünaamilisemaks ja konkurentsivõimelisemaks teadmistel põhinevaks majanduspiirkonnaks. Viis aastat hiljem oli Euroopa Liit aga loodetud edu saavutamisest veel kaugel ja seetõttu lepiti 2005. aasta kevadisel Euroopa Ülemkogul kokku uuendatud Lissaboni strateegias ehk majanduskasvu ja tööhõive strateegias, mille rakendamiseks koostavad liikmesriigid igal aastal riiklikud majanduskasvu ja tööhõive tegevuskavad (National Reform Programmes, NRP).

Majanduspoliitika üldsuunised (BEPG) peavad tagama Lissaboni strateegia eesmärkide majanduspoliitilise terviklikkuse. Need annavad ka liikmesriikidele juhiseid, kuidas nimetatud eesmärke majanduspoliitiliste meetmete abil saavutada.

Väga oluline instrument majanduspoliitika koordineerimisel on stabiilsuse ja kasvu pakt, mille keskmes on eelarveküsimused. Stabiilsuse ja kasvu pakt hõlmab kaht järgmist aspekti.

  Ennetav aspekt, milleks liikmesriigid koostavad ja rakendavad stabiilsus- ja konvergentsiprogramme, kus on toodud riikide järgneva kolme aasta strateegia ja eelarve-eesmärgid. Stabiilsusprogramme koostavad euro kasutusele võtnud liikmesriigid ning konvergentsiprogramme euroalavälised liikmesriigid.
  Hoiatav aspekt, mille eesmärk on vältida ülemäärast eelarvepuudujääki. Stabiilsuse ja kasvu pakti järgi peavad liikmesriikide eelarved olema keskmise aja jooksul tasakaalus ega tohi ühelgi aastal ületada 3% SKP suhtes. Lubatud määra ületamisel algatab komisjon ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse, mille lõpptulemusena võidakse liikmesriigile määrata trahv.