Eesti Pank asutati Eesti Ajutise Valitsuse 24. veebruaril 1919. a. otsusega, millega kinnitati ka panga põhikiri. Eesti Panga põhikirjalisteks ülesanneteks oli rahaliikumise ja makseringluse korraldamine nii sise- kui välismaal ning vaba rahakapitali kasulik paigutamine. Pank omas ka ainuõigust pangatähti välja anda.

Eesti Panga käivitamiseks moodustati 1919. a. märtsis kolmeliikmeline komisjon koosseisus: E. Aule, M. Pung ja J. Sihver. Eesti Panga esimeseks presidendiks sai1919. a.märtsis Mihkel Pung.

Valitsus assigneeris loodava keskpanga esialgseks põhikapitaliks 10 mln. marka riigikassa summadest. 3. mail 1919 kanti see raha panga raamatupidamisdokumentidesse ning pank alustas tegevust.

1919. a. augustis määrati Eesti Panga presidendi ajutiseks kohusetäitjaks Eduard Aule, kes 1921. a. oktoobris nimetati Eesti Panga presidendiks.

Emissioonioperatsioonid (riigikassatähtede väljalase) olid esialgu riigikassa käes. Riigikassa valdusse läksid ka Venemaalt rahulepingu alusel saadud 15 mln. kuldrubla.

1921. aastal suurendati panga aktsiakapitali 250 mln. margani. Valitsus moodustas Eesti Panga juhtimiseks üheksaliikmelise nõukogu. Pank alustas oma maksevahendite - pangatähtede emiteerimist. Panga juures alustas tegevust arvekoda.

Eesti Pangast, kelle aktsiad kuulusid riigile, kujunes täielikult valitsuse kontrollile alluv, riigi raha- ja krediidikorralduse funktsioone täitev riigipank. Seetõttu hakkas Eesti Pank krediidipangana pikaajaliste investeerimislaenudega krediteerima riigi laostunud majandust. Tegevus tavalise hoiu- ja laenupangana muutis Eesti Panga ühtlasi Eesti suurimaks kommertspangaks, kes teravas konkurentsis muude pankadega kasvatas oma laenuportfelli peaaegu kaks korda ja hoiusummad ligikaudu kolm korda suuremaks kui kõigil muudel kommertspankadel.

Põhikirja kohaselt pidanuks Eesti raha olema pariteetsel alusel kuldfrangiga (1 mark = 0,29032 gr. kulda), kuid emiteeritavale rahale keskpangal reaalset kattevara polnud, mistõttu käibele lastud pangatähed olid tegelikult katteta paberraha.

Krediidiinflatsioon, liigne optimism eeldatavate turgude suhtes ja sellest johtunud strateegiliselt valed krediteerimisotsused tõid 1923. a., pärast Venemaale orienteeritud majanduspoliitika läbikukkumist kaasa ulatuslike pankrottide laine ning majanduslanguse. Lisaks oli 1923. a.. põllumajandusele äärmiselt ebasoodne. Mittelikviidseiks osutunud laenude refinantseerimise katsed ebaõnnestusid. Kriisi süvendas riigitulude alalaekumine maksuaparaadi puudulikkuse tõttu ning kogu rahvamajanduse madalseis.

Keskpanga katsed katta kasvavat laenunõudlust ja riigieelarve puudujääki pangatähtede täiendava emissiooniga (lisaks käibes olevaile riigikassatähtedele) tingisid kasvava nõudluse välisraha järele, mida pank, säilitamaks marga kurssi, suutis rahuldada vaid kullatagavara arvelt (kullavaru kahanes 15 mln. kuldrublalt 2,5 mln. kuldrublani). Kokkuvõttes viis see marga pideva nõrgenemiseni.

Eesti Panga esimese tegevusperioodi kriis näitas selgelt, et majanduse niivõrd mahukas finantseerimine ei võimaldanud keskpangal tõhusalt täita panga esmast funktsiooni - raha stabiilsuse tagamist.

1925-1926 Teel stabilisatsioonile, ettevalmistused reformideks

1925. a. oktoobrist kuni 1926. a. novembrini juhtis Eesti Panka presidendina Artur Uibopuu.

Kriisist väljumiseks hakati piirama laenamist (ehkki peamised probleemid tulenesid varem välja antud halbadest laenudest), samuti laene kulla alusel valoriseerima, kehtestades selleks eelnevalt uue teoreetilise rahaühiku - kuldkrooni (kullasisaldusega 0,403226 gr.). Lisameetmeteks kujunesid erakorralise metsalangi realiseerimine ja sammud sisseveo piiramiseks (sisseveotollide tõstmine). Marga kurssi suudeti mõnevõrra stabiliseerida, kuid halva laenuportfelli, kattevara väikese mahu ja selle vähenemise tõttu jäi keskpanga olukord siiski pingeliseks ning ebakindlaks, mistõttu reformid olid möödapääsmatud. Kokkuvõttes suudeti küll saavutada riigimajanduse teatud stabiilsust ja elavnemist, mh. tööstus- ja põllumajandustoodangu ning väljaveo kasvu, jõuda positiivse väliskaubandusbilansi ja tasakaalus riigieelarveni, kuid pikemas plaanis vajas majandus kriisist lõplikuks väljumiseks radikaalsemaid samme. Seetõttu otsustati läbi viia nii keskpanga kui ka rahareform. Abi saamiseks pöörduti Rahvasteliidu poole, kelle rahanduskomisjon andis 1925. a. Eestile üle asjakohaste ettepanekute paketi raha- ja keskpanga reformi teostamiseks. Koostöö Rahvasteliiduga oli ühtlasi alguseks Eesti majandus- ja rahapoliitika tihedamale integreerumisele Euroopa majandusruumi.

1926. a. novembris kinnitati Eesti Panga presidendiks Jüri Jaakson, kes töötas sellel ametikohal kuni 1940. aasta juulini.

1927-1930 Keskpanga ja rahareform tugeva majanduse eelduseks

Reformide läbiviimiseks palgati 1927. a. Eesti nõustajaks Rahvasteliidu rahandusekspert sir Walter J. F. Williamson, kes oli selles ametis kuni 1932. a. Rahandusministri esindajaks Eesti Panka määrati 1927. a. Nikolai Köstner, kellest 1928. a. sai valitsuse komissar pangas.

1927. a. reformiti Eesti Pank. Kinnitati uus põhikiri, mille kohaselt Eesti Pangast sai iseseisev, piiratud funktsioonidega emissioonikeskpank. Panga peaülesandeks jäi raha väärtuse kindlustamine raharingluse ja lühiajalise krediidimahu korraldamise ning reguleerimise kaudu. Valitsuse aktsiate müümisega muudeti pank tegelikuks aktsiapangaks. Panga sõltumatuse tagamiseks valitsusest määratleti Eesti Panga juhtorganeiks täiskogu ja panga 10-liikmeline nõukogu, tegevjuhiks president ning täidesaatvaks organiks panga juhatus.

Välisrahareservide täiendamiseks võeti 1,35 mln. Inglise naela (27,6 mln. kr.) suurune välislaen, millest Eesti Pank sai miljon naela. Keskpangale anti üle ka riigikassa kulla- ja välisrahatagavarad. Panga põhikapitali suurendati (2,5 mln. kroonilt) viie mln. kroonini. Määratleti emissiooni mahud kattevara suhtes. Reglementeeriti keskpanga laenutegevus, korrastati laenuportfell. Panga vabastamiseks mittelikviidseks muutunud pikaajalistest laenudest, kanti need üle selleks asutatud Pikalaenu Panka.

1928. a. läbi viidud rahareformiga rajati Eestisse ajakohane rahasüsteem. Uue rahaseadusega kehtestati seaduslikuks maksevahendiks Eesti Panga pangatähena Eesti kroon, mis sisaldas 100 senti (1 sent võrdus endise margaga). Kroon võrdsustati ühe Rootsi krooniga. 1924. a. kehtestatud kullastandard (100/428 g) jäi muutmata, kuid see sai reaalse tagatise (kattevara). Riigikassa- ja vahetustähtede emissioon lõpetati. Krooni usaldusväärsuse kindlustamiseks kohustus Eesti Pank kroone välisraha vastu ümber vahetama.

Kõik need meetmed taastasid usalduse kodumaise panga- ja rahasektori vastu, aidates kaasa riigi majanduslikule tugevnemisele ning Eesti riigi maine tõusule rahvusvahelises mõõtkavas.

1931-1940 Läbi majanduskriisi ja devalvatsiooni majandustõusule

Pärast 1930. a. ülemaailmse majanduskriisi puhkemist, kui Inglismaa otsustas 1931. a. loobuda kullastandardist ning naela kurss langes, sai Eesti Pank (kelle krooni kattevarast suurem osa oli Inglise naeltes) 6,9 mln. krooni kahju. Esialgu püüti krooni kurssi säilitada, piirati importi, vabastati Eesti Pank välisraha müügi kohustusest. Ühtlasi anti pangale valuuta ostu-müügi ainuõigus, samuti õigus välisvaluutaregulatsiooniks ning koondati peaaegu kõik välisrahatehingud keskpanka. Eesti Pank kujunes kogu Eesti väliskaubanduse jm. majanduslike välissuhete korraldajaks ning nende edukuse eest vastutajaks. Majanduskriisi raskeimal, 1932. a. lahkus valitsuse komissari ametikohalt krooni devalveerimist pooldav N. Köstner. Samal aastal kehtestati välisraha müügile 15% maks (sisuliselt oli tegu varjatud devalvatsiooniga).

Need meetmed, positiivsele väliskaubandusbilansile vaatamata, ei suutnud paraku kattevara vähenemist takistada. Seetõttu oldi 1933. a. juunis sunnitud üleüldise majandusliku surutise survel, pärast ägedaid sisepoliitilisi vaidlusi, krooni 35% devalveerima. Suurem osa krooni kattevarast vahetati seejärel ümber kullaks. Novembris 1933 seoti kroon taas Inglise naelaga (1 nael = 18,35 kr.).

Järgnenud aastail suutis Eesti Pank hoida krooni kursi stabiilsena, mis kindlustas panga kui institutsiooni autoriteedi ühiskonnas. Paranes valuutabilanss, kasvas sularaharinglus, nõudmiseni hoiuste mass ja laenuportfell. Eesti Pank jätkas ka aktiivset tegevust laenuturul, pakkudes muude pankadega võrreldes suhteliselt odavaid krediite. Vaatamata negatiivsele väliskaubandusbilansile kasvasid pangareservid 19,7 mln. kroonilt (1932) rohkem kui 60 mln. kroonini (1939) ning pangatähtede emissiooni tagatus kulla- ja välisrahareservidega tõusis üle 100%.

Devalvatsioon ja välisturgudel paranenud konjunktuur mõjusid riigi tootmis- ja eksporttegevusele ergutavalt ning 1934. a. alanud majanduslik elavnemine jätkus aasta-aastalt kiirenevas tempos. Raha stabiilsus, korralikult toimiv rahasüsteem ning krediidiasutuste tõrgeteta töö tagasid rahva usalduse ja jätkuva säästutegevuse, andes tunnistust majanduses saavutatud tasakaalust ning tugevusest. Alanud maailmasõda tõi küll mõningaid häireid majandusellu, kuid ei suutnud esialgu veel ohustada Eesti Panga tegevust ja riigi majanduselu arengut tervikuna. Kahjuks katkestas võõrvägede sissetung Eestisse ning sellele järgnenud riikliku iseseisvuse kaotus nii soodsalt kulgenud arengu.

1940-1941 Nõukogude okupatsioon. Eesti Panga likvideerimine

1940. a. juunis, pärast Eesti annekteerimist natsionaliseeriti Eesti Pank, millega ühtlasi võõrandati ka aktsionäride vara. Juulis vabastati ametist Eesti Panga president J. Jaakson ning määrati tema asemel presidendiks Juhan Vaabel.

Võõrvallutajate toel võimuleupitatud nukuvalitsus sundis Eesti Panka krediteerima okupantide tegevust Eestis kokku enam kui 40 mln. krooni suuruse intressita laenuga. Panka kohustati loovutama kogu tema valduses olnud kuld (asus Rootsis, Inglismaal ja Ühendriikides) sundmüügi korras NSVL Riigipangale. Sellest kullast õnnestus Moskval kätte saada siiski üksnes Rootsi Riigipangas olnu (u. 10 mln. krooni). NSVL Riigipanga kontole tuli kanda ka Eesti Panga välisvaluutatagavarad. Samal ajal jätkati kuni rubla kasutuselevõtuni krooniemissioone, millega kaasnes inflatsioon ja hindade tõus.

Pärast Eesti inkorporeerimist NSV Liitu järgnes 1940. a. oktoobris Eesti Panga reorganiseerimine NSVL Riigipanga Eesti vabariiklikuks kontoriks. Panga presidendi ametikoht kaotati ja J. Vaabel vallandati. Väärtuste ja varade üleandmis-vastuvõtuaktiga üle tulnud kohustusi NSVL Riigipank eiras (neid tühistades, külmutades või muul viisil olematuks muutes), näidates aga samal ajal üles suurt aktiivsust nõuete oma haldusse saamisel.

Novembris 1940 võeti Eestis kasutusele rubla. Kroonid ja kroonihoiused vahetati rubladeks kursiga 1 kroon = 1,25 rbl. (tegelik ostujõud oli 1 kr. = 8-10 rbl.). Ehkki kroon pidi olema käibelt lõplikult kõrvaldatud 1. jaanuariks 1941, jäi rahva kätte ja rubladeks ümber vahetamata mõningail hinnanguil u. 8 mln. krooni sularaha.

Pärast Saksa-Vene sõja puhkemist evakueeriti NSVL Riigipanga Eesti kontor 1941. a. augustis Moskvasse. Kuigi Eesti Pank oli likvideeritud, st. sisuliselt paljaks röövitud, säilis osa Eesti Panga varadest siiski välispankades. Füüsiliselt jäid alles ka Eesti Panga hooned.

1941-1944 Eesti Pank sõja-aastail

Pärast Tallinna langemist Saksa vägede kätte 28. augustil 1941, Eesti Panga tegevus nimeliselt taastati. Formaalselt kandis pank Eesti Panga nime, kuid sisuliselt polnud tegu enam keskpanga, vaid okupatsioonivõimude kontrolli all töötava pangaga, mis teenindas omavalitsus- ja muid asutusi ning korraldas okupatsiooniraha käivet Eestis.

1943. a. reorganiseeriti Eesti Pank Riias asuva Gemeischaftsbank Ostlandi allasutuseks Gemeischaftsbank Estland, kellena töötas kuni Eesti taasokupeerimiseni Punaarmee poolt 1944. Omavalitsuse finantsoperatsioone ja sularahaemissioone korraldas Eesti Panga baasil moodustatud finantspeakassa.

1941-1944 oli Eesti Panga eesotsas selle juhatajana Hugo Pärtelpoeg.

1987- 1989 Eesti Panga taastamise eelsündmused

1944-1990 aastail oli pangandus Eestis tasalülitatud NSV Liidu raha- ja pangandussüsteemi ning keskpank kui institutsioon puudus täiesti. Nõukogude Liit üritas küll väga aktiivselt välispankadesse deponeeritud iseseisvusaegse Eesti Panga varasid enda kätte saada, kuid kõik katsed (Rootsi Riigipank välja arvatud) ebaõnnestusid.

1987. a. andis juba selgelt märku saabuvast kriisist NSV Liidu majanduses, sh. ka panganduses. Madalseisust pääsemiseks välja pakutud lahendused, olgu reformide või eksperimentide nime all, jäid tulemusteta, sest poliitiline süsteem ei võimaldanud ega soovinudki üle minna tõelisele turumajandusele. Samas kujunes 1987. a. murdeaastaks, mida võib pidada Eesti Panga taastamist ettevalmistava ajajärgu alguseks. Nimelt ilmus ajalehes "Edasi" 1987. a. septembris S. Kallase, T. Made, E. Savisaare ja M. Titma ettepanek Eesti NSV täielikule isemajandamisele viimiseks. Seda ideed edasi arendades töötati välja IME (Isemajandava Eesti) programm. 1989. a. mais kiitis Eesti NSV Ülemnõukogu heaks Eesti NSV isemajandamise koondkontseptsiooni ja võttis vastu seaduse "Eesti NSV isemajandamise alused". Mõlemad dokumendid nägid ette oma pangasüsteemi, sh. ka keskpanga rajamist ja üleminekut (1990. a.) oma rahale. 1989. a. novembris lisandus ka isemajandamispõhimõtete rakendamist Baltimaades tunnustav üleliiduline seadus. Kuigi seadus oli paljuski deklaratiivne ja reaalse katteta, andis see siiski teatud juriidilise toe toonaste liiduvabariikide pürgimustele.

Kasutades ära liberaliseerunud tingimusi ja võimalusi süsteemisisesteks turumajanduslikeks eksperimentideks, asutati 1988. a. Tartu Kommertspank - esimene aktsiaseltsina tegutsev ning ka välisvaluutatehingute litsentsi saanud kommertspank NSV Liidus. Sama malli järgi moodustati Eestis järgneva paari aasta jooksul veel kümmekond kommertspanka, kuni 1990. a. töötas Eestis Pank välja juba oma korra kommertspankade moodustamiseks.

Oma rahale ülemineku kontseptsiooni koostamist alustasid keskpanga töörühm eesotsas R. Otsasoniga ja valitsuse komisjon nõunik B. Kraghi juhtimisel. 1989. a. detsembris esitas R. Otsason valitsusele oma rahale ülemineku programmi ja defineeris Eesti oma raha: 1 kroon = 100 senti.

15. detsembril 1989 võttis ENSV Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti Panga taasasutamisest ning 28. detsembril 1989 Eesti NSV pangaseaduse, mis lisaks krediidiasutuste tegevuse põhialustele määratles ka Eesti Panga rolli. Eesti Panga presidendiksnimetati Rein Otsason. Kuulutati välja rahatähtede kujundamise avalik konkurss.

1990-1992 Eesti Panga taasavamine. Ettevalmistused oma rahale üleminekuks ja rahareform

1. jaanuaril 1990 alustas Eesti Pank pärast 50-aastast vaheaega taas tegevust, ehkki veel mitte iseseisva riigi keskpangana. Tõsiasi, et omariikluse puudumisele vaatamata keskpank taastada suudeti, oli üks selle aja paradokse ja pretsedente. Märtsis 1990 kinnitati Eesti Panga põhikiri ja põhikirjafondiks määrati 400 mln. rbl. Põhikirja kohaselt oli Eesti Pank iseseisev riiklik organisatsioon, emissioonikeskus, kes allus üksnes Eesti NSV kõrgeimale riigivõimuorganile. Panga põhiülesandeiks olid vabariigi majandusstrateegia väljatöötamine ja teostamine raharingluse, krediteerimise, finantseerimise, arvelduste ja valuutasuhete valdkonnas; raha- ja krediidisüsteemi juhtimine; raharingluse stabiilsuse tagamine; rahvusvaluuta ostuvõime tagamine ning vahetuskursi kindlaksmääramine muude valuutade suhtes. Eesti Panga juhtorganiks oli panga nõukogu, tegevjuhiks president. Määrati Eesti Panga nõukogu eesotsas R. Otsasoniga.

Eesti Pank võttis üle NSV Liidu Välismajanduspanga Tallinna osakonna, reorganiseerides selle Eesti Panga välisoperatsioonide valitsuseks. Keskpank püüdis astuda muidki oma võimalustele vastavaid samme rahanduse ja majanduse liberaliseerimiseks ning turumajandusse suundumiseks: hakkas korraldama valuutaoksjone, avaldama käiberubla noteeringuid, väljastama välisarvelduste litsentse, jne.

Aprillis 1990 määrati Eesti Panga ettepanekul oma rahale ülemineku tähtajaks detsember 1990. Pangatähtede trükkimiseks sõlmiti lepingud Ameerika ja Inglise firmaga. Oma rahale ülemineku küsimuses kujunes valitsuse ja Eesti Panga kontseptsiooni vahel 1990. a. novembriks välja teatud rivaliteet ja vastandumine, ehkki paljuski olid need kontseptsioonid sarnased (nn. paralleelraha kasutuselevõtt). Tõstatades küll probleeme ja nähes ohte, jäid mõlemad käsitlused paraku kokkuvõttes siiski liiga üldisteks, ebamäärase ideoloogiaga ning konkreetse tegevusplaanita dokumentideks, selleks, et neid saanuks aluseks võtta tulevase rahareformi ettevalmistamisel.

Novembris 1990 sai panga nõukogu uue koosseisu. Esimeheks jäi R. Otsason, kelle asemele 1991. a. mais määrati A. Veetõusme.

1991. a. märtsis moodustati laialdaste volitustega Rahareformi Komitee, kuhu kuulusid E. Savisaar, R. Otsason ja S. Kallas. 1992. a.. olid komitee liikmeiks T. Vähi, S. Kallas, R. Jalakas ja A. Hansson (asendusliikmena). Komitee määratles algatuseks rahareformi läbiviimise üldalused, kinnitas asjakohase ettevalmistusplaani ning kehtestas ajutised valuutareeglid.

Septembris 1991 nimetati Eesti Panga presidendiks Siim Kallas, kes seadis eesmärgiks rahareformi teokstegemise hiljemalt 1992. a. I poolaastal. Eesti oli taastanud iseseisvuse, mis oli oma rahale ülemineku üks tähtsamaid eeldusi. Rahareformi kiire teostamise vajadust mõjutasid ka Venemaa keskpanga tekitatud sularahadefitsiit ja aina kiirenev hüperinflatsioon.

Rahareformikava väljatöötamiseks ja reformi ettevalmistamiseks moodustati Eesti Pangas uus töörühm, kellel polnud muutunud olude tõttu eelmistest kontseptsioonidest suurt midagi üle võtta. Eesti Pangas töötatigi välja rahareformi kõikide kontseptuaalsete, strateegiliste, taktikaliste ja tehniliste küsimuste lahendused ning tehti ka emissiooniarvutused.

Samal ajal tuli Eesti Pangast hakata kiiresti kujundama pangandussektori tegelikku juhti Eestis, sest arveldused sooritati Moskva kaudu, ka kohalik arvelduskeskus oli Moskva alluvuses, mistõttu Eesti Pank polnud suutnud veel tegelikult hakata reglementeerima ning kontrollima kohalike kommertspankade tegevust. Keskpangast tuli moodustada löögijõuline meeskond, teha pangast hästi funktsioneeriv ja töötav organisatsioon ja normeloov keskus. 1992. a. jaanuaris võeti NSVL Riigipanga Eesti Vabariiklik Pank Eesti Panga alluvusse, millega lõpetati üleliidulise panganduse eksisteerimine Eestis. Seejärel saadi oma alluvusse ka NSVL Riigipanga Eesti arvelduskeskus.

Hakati moodustama kattevara oma rahale. Pärast Eesti Panga juriidilist tunnistamist omariiklusaegse Eesti Panga õigusjärglaseks, otsustas Suurbritannia valitsus tagastada Eestile ennesõja-aegse Eesti Panga kulla. Eesti Panga liikmelisuse taastamisega Rahvusvahelises Arvelduspangas kaasnes ka õiguste taastamine seal deponeeritud kullale ning muudele aktivatele. Riiklikust metsafondist eraldati täiendava valuutareservina Eesti Panga bilanssi 150 mln. dollari väärtuses reservlanke, mis ei omanud mitte niivõrd suurt praktilist tähtsust, kuivõrd just moraalset ja emotsionaalset tähendust üldsusele.

1991. a. novembris saabus Eestisse Rahvusvahelise Valuutafondi esimene missioon. Seda võib lugeda Eesti Panga koostöö alguseks Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapangaga. Eesti võeti Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga liikmeks.

1992. a. aprillis jõudsid uued pangatähed Eestisse. Üha enam hakkas konkretiseeruma idee, võtta tulevase rahasüsteemi aluseks valuutakomitee põhimõte. See tähendanuks Eesti krooni kursi fikseerimist mingi välisraha suhtes ning ringlusse lastud raha ja keskpanka deponeeritud kommertspankade hoiuste tagamist vabalt konverteeritava välisrahaga. Valuutakomitee süsteemi eelistamisel mängis olulist rolli ka selle suhteline lihtsus ning ühteaegu allumatus spekulatiivsetele rünnakutele, mis taganuks fikseeritud kursi püsimise ka keerulistes olukordades. Eesti suhteliselt väike ja haavatav rahaturg olnuks muude süsteemide rakendamisel väga kergesti tasakaalust väljaviidav. Mais otsustati ankurvaluutaks valida Saksa mark ja sellest teavitati ka Saksa Liidupanka.

Loodi Rahareformi Komitee büroo eesotsas Eesti Panga valuutaosakonna juhataja E. Teimanniga, kelle ülesandeks jäi komitee dokumentide ettevalmistamine ja rahareformi praktilise läbiviimise korraldamine.

20. mail 1992 võttis Ülemnõukogu vastu kolm Eesti Panga poolt ette valmistatud kõige olulisemat seadust: rahaseaduse, seaduse Eesti krooni tagamise kohta ja välisvaluutaseaduse. 17. juunil 1992 andis Rahareformi Komitee välja dekreedi rahareformi läbiviimiseks 20. juunil 1992. Järgnesid mitmed muud pangandussektori tegevust reguleerivad dekreedid, millest olulisemad olid dekreedid hoiuste ümbervahetamise, Hoiupanga hoiuseliikide ning NSV Liidu väärtpaberite kohta. 18. juunil 1992 lisandus Eesti Panga nõukogu kümmekond rahareformi alast normdokumenti ja otsust.

20. juunil 1992 toimus rahareform. Eesti kroon tunnistati ainsaks seaduslikult käibivaks rahaks ning Eesti Pank ainsaks rahasuhete korraldajaks Eestis. Eesti krooni ametlikuks kursiks Saksa marga suhtes määrati 1 DEM = 8 EEK. Igale füüsilisest isikust residendile vahetati kolme päeva jooksul kroonideks kuni 1500 rubla vahetuskursiga 1 kroon = 10 rubla. Sama kursiga vahetati kroonideks peaaegu kogu Eestis käibinud rublamass (hoiused, ettevõtete raha, jne.). Seda kurssi peeti paljude oponentide poolt allahinnatuks, kuid sisuliselt vastas see tollasele turukursile. Asjade hilisem kulg on vaieldamatult tõestanud tehtud valiku õigsust. Jõustusid kõik rahareformi alguseks ajastatud seadused ja muud õigusaktid. Hakati avaldama Eesti krooni kurssi tähtsamate välisrahade suhtes.

Kullast ja välisrahast moodustus kroonile vajalik kattevara, sest lisaks Inglise Pangale ja Rahvusvahelisele Arvelduspangale hüvitas ka Rootsi Riigipank sinna enne sõda deponeeritud kulla (Saksa markades). Majanduslikult oli aeg rahareformiks sobivaim, sest suvel algas rublaruumis uus hinnatõusupööris.

Eesti rahareform pälvis Läänes eranditult kiidusõnu. Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga aastakoosoleku raames toimus Eesti majandust ja pangandust põhjalikult tutvustav seminar. Tihenes koostöö Rahvusvahelise Valuutafondi (S. Kallas arvati fondi koostöökomitee liikmeks) ja Rahvusvahelise Arvelduspangaga.

Eesti Pank 1919 - 1992